Kivijärv osa 1

Üritan siia midagi järjejutu moodi asja luua. Kommige, kuidas edeneb. Tänan.
--------------------------------------------------
"Ma räägin sulle, see ei ole õige tee." Kevin oli seda üksikut metsateed juba viimased 3 tundi käinud, kuid lõppu ei paistnud siiamaani. "Sa ütlesid, et seda kaudu jõuame kiiremini kohale. Mina küll kaks tundi pikemat teed väga kiiremaks ei pea."
"Anna andeks, ma pole harjunud eriti pärismaailmaga. Mõttes liigub seda teed pidi kiiremini." See oli Kevini sisemine hääl. Tavaliselt ei ole see nii kuuldav, kuid Kevin sai 3 kuud tagasi tugeva peapõrutuse, mis põhjustas Hääle iseseisvumist. Nüüd ei ole see Kevinile asu andnud.
"Peaks võib-olla mainima, et ma ei liigu mõttekiirusel, erinevalt sinust. Kuid ma andestan sulle. Veel," nähvas Kevin. Talle ei meeldinud eriti Hääle võim tema peas. See meenutas talle Riigikogu, kus kõik otsused pidid hääletusele minema ja erinevalt teistest inimestest, keda sai tahtmise korral ignoreerida, ei lasknud see, see, see HÄÄL ennast vaigistada. Kevin oli küll kiire taibu ja sübraliku iseloomuga, kuid selline privaatsusesse tungimine ei meeldinud talle. Õnneks olid nende huvid sarnased, kuid seegi ähvardas varsti muutuda.
"Palju meil veel aega on?" küsis Hääl pärast mõnda vaikust. Kevin vaatas kella, ise mõeldes, et miks ta Häälele korraliku nime pole veel pannud. "Kui arvestada, et proov algas kell 5, siis me oleme poolteist tundi hiljaks jäänud, " vastas ta pilkaval häälel. "Ups. Teised on vist maruvihased."
"Arvad?"