Kivijärv osa 4

Seekord mainiksin enne lugu oma lugejatele, et arvatavasti hakkan osasid lisama tööpäevade õhtutel. Tavalisi postitusi lisan nüüd nädalavahetuseti. Kuid ärge unustage, erand kinnitab reeglit.
--------------------------------------------------
Kevin tuli meelemärkusele tõsise peavalgu. Tegelt see oli rohkem pohmaka moodi. Sellist liiki, nagu oleks terve eelmine aasta ainult joonud. Seda annab ette kujutada.
Kevini õnneks oli aga Tarmo veega lähedal. "Võta, see aitab," ütles ta, ulatades sillerdavat vett unikaalses savikausis.
"Tänks, mul oligi jube janu," ütles Kevin pakutut vastu võttes. Ta sai kausist olevast veest endal janu täis. Imelikul kombel vabastas see ka pohmakast. Kaussi langetades märkas Kevin midagi häirivat. Talle vaatas otsa sama mehikene. Kevin ehmatas ennast kringliks. Ta hüppas püsti, unustades, et kaus on tal ikka veel süles. Tulemuseks oli märg plekk kohas, kus see on väga piinlikust tekitav.
"Jälle see mehike?" küsis ta hämmeldunult.
"Ei ja samas ka jah," vastas Tarmo kõhklevalt. "Ta ei ole mehike. Ta on naiseke. Ta nimi on Liisa."
"Tere," ütles järsku Liisa. Ta häält on võimalik kirjeldada, kui täispuhutud õhupallist pinisedes õhku välja lastes.
Kevin vaatas kordamööda otsa Tarmole ja Liisale. Tarmole pilguga, mis oleks nagu küsinud: "Mida perset?" ja Liisat pilguga, mis oleks küsinud: "Huh?"
"Kuhu me sattunud oleme?" sai Kevin lõpuks lausutud.
"Mul ple aimugi," vastas Tarmo. Kevin vaatas küsivalt otsa juba Liisale, ise vaikselt lootes, et ei pea seda häält jälle kuulma.
"Sellele küsimusele võin vastuse anda mina." Kõneleja oli Kevini selja taga. Pöördudes nägi ta valgesse riietatud vanemat meest. "Minu nimi on Tarik. Mind võiks pidada selle laagri juhiks."
Alles nüüd märkas Kevin, et asub keset telkidega kaetud lagendikku. Kõik telgid olid väiksemates puntides, iga pundi keskel oli lõke, kus grilliti liha. Lähemal vaatlemisel märkas Kevin, et grillitavatel on 8 jalga.
"Sa oled sattunud maailma, mida meie kutsume Aarfiseks. Meie ja teie maailmad on nii-öelda õed. Seetõttu õnnestus meil teid siia tuua. Meil on hädasti teie abi vaja. Kui te oleksite nii lahked ja järgneksite mulle koosolekutelk,"
Poisid vaatasid üksteisele nõutult otsa ning jooksid mehele järgi. Lõpuks, pärast pikemat kõndimist, mille jooksul tundus poistele laager rohkem linna moodi, jõudsid nad ühe suure telgi juurde. Selle ees oli kaks suurt kogu, keda võis valvuriteks nimetada. Tarik selgitas, et need on kivigolemid.
"Palun astuge sisse, teid oodatakse," teatasid golemid.
Sisse astudes hüüdis keegi: "Vaat, kes otsustas üles ärgata!" Hääl oli Kevinile väga tuttav. Ta otsis neid sõnu lausunud inimest. Leides oma sihtmärgi, pidi ta imestusest teadvuse kaotama.