Sorry, et sellega aega on läinud. Bussis ilma netita loksudes on tsipa paha kirjutada.
--------------------------------------------------
Kolmas päev mõõka õppides oli poistele uus kogemus. Treeningmaailma, kus saab rahumeeli üksteise jäsemeid lõikuda, seekord ei mindud. Liisa oli öelnud, et seal maailmas ei saa võitluskogemusi. See pidavat olema rohkem relva tunnetuse kätte saamiseks. Selle asemel viidi poisid koopasse
"Mina küll sinna ei lähe!" protesteeris Kevin. "Eelmine kord, kui ma koopasse läksin, sain millegiga vastu pead."
Liisa vastas vihaselt: "Kui sa sinna ei lähe, saad siin vastu pead. MARSS SISSE!" Järgmisel silmapilgul oli Kevin juba koopas.
Koobas oli pime ja väga niiske, kuid see ei häirinud Kevinit. Teda pani rohkem muretsema koopapimedusest tulevad oiged ja kriginad, mis kõlasid nagu oleks kaks luud üksteise vastu hõõrutud.
"Ma ei taha küll arkpüksina kõlada," ütles Tarmo väriseval häälel, "kuid kas teile ei tundu, et seal on keegi. Võimalik, et keegi, kes ei kahtle meid ära süüa?"
"Ei." vastas Liisa rahulikult oma mõõgatera puhastades. "Zombidele ei maitse inimesed ja luukered ei saa üldse süüa."
"MIDA!? Luukered!? Ja zombid!? Mulle aitab. Ma tõmban leebet."
"Pole mõtet, Tarmo. Nad on meid juba ümber piiranud.*" vastas Liisa ja võttis mõõga vitlusasendis kätte ning jäi ootama. Poisid järgisid värisedes eeskuju.
--------------------------------------------------
*Liisa ei rääkinud zombide söömisharjumuste kohta täit tõtt. Kuigi zombid inimesi tervikuna ei söö, peetakse nende kultuuris inimajusid delikatessideks. See annab ka seda söönud zombile natuke selle inimese vaimsetest võimetest. Kuna zombid on pm surematud, on nad väga intelligentsed. Nende hulgas on palju ka inimestele töödanud kuulsaid väejuhte. Üks kuulsamaid on Alfred Lagunev.
No comments:
Post a Comment