"Oli sul ikka meeles, et meid on ainult 3?" küsis Marken nähes neile pakutud varustuse kollektsiooni. Nende ees oli 43 erinevat mõõka (osad ei olnud üldse mõõga moodi, kuid kuhugi mujale kategooriasse ka ei sobinud), 17 kilpi, 8 sõjakirvest, 1 haamer ning 1 ära eksinud tigu. Lisaks oli veel terve persetäis kiivreid, turviseid, kindaid, säärekatteid ja saapaid. Tegelikult oleks nad pidanud juba eelmisel päeval varustuse kätte saama, kuid segadus relvalaos jättis selle mõtte katki.
"Ikka teadsin, kuid ma ei teadnud, mis relva te tahaksite. Eilsel treeningul nägin, et teie võtlusstiilid on väga erinevad. Sinu oma, Marken, ei sobi isegi mõõgaga võitlemiseks. Sellepärast on siin ka kirveid ja 2 haamrit," ütles Liisa.
Kõik kolm hakkasid varustuses tuulama nagu vanad memmed kaltsukas. Kõige esimesena sai valmis Marken. Ta oli leidnud endale tugevdatud nahast turvise, mis oli selja pealt raudplaatidega kaetud, suure kahekäe kirve, ninakaitsmega kiivri ja teo, kes oli kiivril puhkamas. Tarmo oli leidnud endale ilusa scimmitari ning komplekti kuuluva kergraudrüü. Kevin lõpetas otsimise, kui oli endale saanud purikilbi (see tuulelohe moodi), ühekäemõõga, samuti ninakaitsmega kiivri, paari sääriseid, kerge rauast turvise ning soomustatud kindad. Kõik kolm olid onma välimuse üle uhked.
"Olete treeninguks valmis?" küsis Liisa.
"Kas me peame nendega treenima?" ehmatas Tarmo. Tal ei olnud erilist tuju saada Markeni kirve poolt amputeeritud.
"Jah, kuid mitte siin. Kohe peaks üks võlur tulema ja viima teid Treeningväljadele"
Võlur! mõtles Kevin. Nad polnud Aafrisesse jõudmise hetkest ühtegi võlurit näinud, kuid olid Liisalt eelmisel õhtul lõkke ääres jutte kuulnud. Võlurid olid siin maailmas väga võimsad. Nad olid võimelised pea kõigeks. Ta oli ette kujutanud klassikalist võluri kujutist: vana ja tark mees, pikk valge habe, pikk rüü*, puust sau, meeldiv ja sõbralik iseloom, kuid vihale aetuna ilge jama. Kahjuks pidi ta pettuma. Nende juurde tuli umbes Kevini enda vanune poiss. Ilma sauata, ilma habemeta. Isegi ilma rüüta. Kuid tema silmis oli säde, mida ta kunagi varem polnud näinud.
Võlur teretas viisakalt, tegi mõned ebamäärased käeliigutused, pomises üksikud sõnad ning järgmisel hetkel tundis Kevin ennast kukkumas. Maandudes ei saanud ta põrmugi viga. Ta vaatas ringi. Nad olid sattunud looduslikule areenile, mida piiras mets ning ühes küljest jõgi. Platsi keskel oli väike hekk.
"Väga meeldiv väike kohake," kommenteeris Tarmo.
"On tõesti, eks. Muide, selle koha parimat asja pole te veel näinud," vastas Liisa, jättes parima asja endale saladuseks. Selle asemel käsutas ta poisid üksteist peksma.
Vaevalt olid nad 10 minutit tapelnud, kui Markeni hooletu kirveviibutus tabas Kevini jalga. Kostis vaikne tüps, kui verine jalg maad tabas.
"SA VÄRDJAS! VAATA MIS SA TEGID! SA RAIUSID MUL JALA OTSAST!" röökis Kevin täiest kõrist. Selline asi ajab ju närvi. Ise mõtles ta samal ajal, et kas see ei peaks valutama.
Niimoodi röökides ja mõtliskledes märkas ta Markeni ja Tarmo nägudes ootamatut rektsiooni. Neil olid silmad punnis peas ja suud ammuli lahti, nagu oleks seal nähtamatu kivi sees.
"Mida te vahite? Pole enne jalga näinud?" küsis Kevin pilkavalt.
"Oleme, kuid pole kunagi SEDA näinud," vastas Tarmo ja osutas kohta, kuhu jalg oli lennanud. Kevin pööras pead. Ta jalg oli püsti ja LIIKUS väikeste hüpetega tema poole. Kevini teine jalg ei pidanud enam vastu ning andis alla, kukutades Kevini murule. Jalg aga jätkas hüplemist, kuni jõudis Kevini kõrvale, kukkus maha, veeretas ennast lõikekohaga kohakuti ning kasvas külge tagasi. Kui Kevin oleks suutnud oma suu rohkem imestusest lahti ajada, oleks sinna 2 elevanti mahtunud.
Liisa oli murul kõveras. "Te peaksite oma nägusi nägema. Appi!!! Ma ei saa hingata," naeris ta.
Ülejäänud päev läks neil naerdes üksteise jäsemeid lõkudes ning m,uidugi ka treenides.
____________________
* Mõned inimesed on neid pilkavalt kleitideks kutsunud. Need inimesed elavad nüüd soos krooksudes ja kärbseid püüdes.
No comments:
Post a Comment