Kivijärv osa 3

Tere :D Nagu ma enne mainisin, tahaksin ma kasutada tuttavate nimesid, sest ma pole eriti andekas nimetaja. Sellega on probla. Mõnele ei või see meeldida. Seetõttu sooviksin kõigilt, kes lubavad oma nime kasutada, kommentaaridesse nõusolekut selle kohta.

--------------------------------------------------

Tarmo oli avaldanud soovi öö Kevini juures veeta. Põhjuseks oli tõsiasi, et tema kodus toimus ta isa sünnipäeva pidu ning oli tunne, et seal kisub karmiks. Kevini ema oli nõus ja seetõttu kõmpisidki nad koos Kevini poole. Vihm oli järele jäänud ja õhk männimetsas oli meeldivalt puhas.

"Kas sa arvad, et kahest proovist piisab? Minuarust jääks sellest väheks. Meil on ainult 5 proovi olnud siiamaani. Mul ei ole kõik mu laused peaski veel." avaldas Tarmo arvamust. Lamp oli arvanud, et kahe prooviga peaks esietenduseks valmis saama. Esietendus oli kuu aja pärast. "Teil peaks olema küllalt aega, et oma osad pähe saada," oli ta öelnud.

"Ma ei tea. Minuarust sellest piisab täiest. Samas on paljudel ikka veel lavahirm. Ma arvan siiski, et saame hakkama," lausus Kevin pärast väikest mõtlemist. "Ma muretsen rohkem kostüümide pärast. Need pole siiani..."

Kevin oli sunnitud lause pooleli jätma. Asi mida ta nägi, oli lihtsalt niivõrd üllatav. Keset teed seisis mingi väike oranž mehike. Ta lihtsalt seisis seal, jalad harkis, käes mingisugune oda moodi asi, mille otsas oli roti pea ning vaatas mõlemale poisile otsa sellise pilguga, mis oleks pidanu kuuluma hoopis jahti pidavale tiigrile. Niimoodi vaatasid nad tõtt oma pool minutit. Siis jooksis mehike puudevahele, jättes õrnalt oranži värvi kumava rea järgi.

Poisid ei saanud veel minut aega midagi suust välja. Kogu selle aja jooksul nad lihtsalt seisid seal ning vaatasid kohta, kus mehike oli puude vahele kadunud.

"Mis... mis... mis see oli?" sai lõpuks Tarmo öeldud. Kevin vaatas talle kergendunult otsa.

"Sa nägid siis ka seda? Ma mõtlesin, et ma olen hull. Kuulen ju mingit häält ometigi," vastas ta.

"Hei, mul on ka ikkagi tunded," jõudis Hääl veel vastata.

Tarmo vaatas talle otsa. "Ei tead, ma niisama vaatasin mingit suvalist kohta keset metsa. Loogiš, et nägin. Muidu ma poleks küsinud," ütles ta.

"Vaatame, kuhu ta läks," pakkus Kevin järsku.

"Hull oled vä?" hüüatasid Hääl ja Tarmo samal ajal ning imelikul kombel lisasid mõlemad, "Sa ei tea, mis see oli?"

"Ma avan, mingi mehike," pakkus Kevin ja läks vastust ootamata mööda kumavat rada joosts edasi. See ulatus oma poole kilomeetri jagu metsasügavustesse ja lõpes lõpuks ühe koopasuu ees. Kevin läks sisse. Pärast 2 minutit koopas kõndimist pakkus Tarmo: "Pöörame tagasi. Arvatavasti ei tulnud ta siia, sest siin ei ole kumavat rada."

Kevin tahtis talle ütelda, et see on mõtlematu, kui järsku tundis ta kuklas teravat valu ja kõik läks pimedaks.