Kivijärv osa 7

Nagu näha, muutsin oma jutu nime. Selliseks peaks ta jääma nüüd kuni lõpuni (loodetavasti).
--------------------------------------------------
Kevin hõõrus oma haiget keha salviga, mis pidavat sinikad ära võtma ning tundus, et salvil on kõvasti tööd. Kevin luges enda kehalt kokku 52 sinikat. Ta arvas, et see on rohkem, kui ta elu jooksul kokku on saanud. Salvi mõju oli siiski märgatav. Lausa palja silmaga. Vaevalt poole minutiga oli salviga hõõrutud kohas sinikad kadunud. Talle hakkas Aafris juba vaikselt meeldima. Üheks põhjuseks oli kindlasti öö.
Kui maal on ööd kuuvalgel ilusad, siis Aafrise öödega võrreldes oli see umbes nagu prügikonteiner. Juba see oli kaunim, et Aafrisel oli 2 kuud. Lisaks oli üks kuudest heleroheline. Pimedas muutus ka loodus tohutult. Paljud taimed, mis olid päeval oma õied varjul hoidnud, avasid nüüd oma kupud. Suuremosa nendest õitest helendas kuuvalgel. Mis veel huvitavam, üks õitest isegi tundus laulvat. Liisa seletas, et need õied osakavad sõnaotseses mõttes kuulata ning on võimelised kuuldut oma järglastele edasi kandma.
"Niisiis," lausus Kevin, kui oli lõpetanud enda määrimisega, "sa siis oled ikka see sama Liisa, kes meid siia vedas?" See küsimus oli teda terve treeningu jooksul painanud, sest mitte ei tundunud, et see mõõgaga vehklev piltilus neiu on see sama oranž olevus oma õhupalli vilinaga sarnaneva häälega. Tal ei olnud ka võimalust küsida, sest oli liiga hõivatud hoopide saamisega.
"Jah. Ma imestasingi, et teid see ei huvita. Ma olen nimelt animaag. Mul on võime oma kuju muuta. Ma pole siiski kõige osavam ning oskan selletõttu ainult kivisööjaks muutuda." vastas Liisa ning võttis ampsu ühest kaheksast grillitud jalast. "Ma vaatan, et ei ole oma rakist söönud. Kas ei kõlba?"
Kevin oli natukese aja eest teada saanud, et need kaheksajalgsed olevused on rakised. Ta polnud lõunast alates söönud, kuid arvestades, et nad jõudsid siia Aafrise hommikul, oleks see olnud nagu õhtusöök. Seetõttu olli ta kõht jube tühi, kuid miski ta peas soovitas sellest eemale hoida.
"Ma ei ole eriti kindel, et see mulle maitseb. Ma söön seda suppi parem edasi," kõhkles Kevin. Tarmo, kes sõi põhimõtteliselt kõike, oli juba teise jala kallal. Sama lugu oli Markeniga, kes ei olnud ültse kunagi söönud ning oli täiega pöördes oma uuest elamusest. Neile oli enne suppi antud, et suuremat nälga eemale peletada küpsetamise ajaks. Kevin otsustas, et jääbki selle supi dieedile. See oli ka üllatavalt maitsev.
"Ma igaks juhuks mainin, et see on rakisesupp," poetas Liisa nagu muuseas.
Kevin tõmbas lihatüki kurku. Rakise supp, mõtles ta. Kui rõve. Samas aga oli see talle maitsenud.
"Ulata mulle ka üks jalg," palus ta Markenit, kes võttis endale juba kolmandat. Liha oli tõepoolest maitsev.
"Millega ie sea maišešanud olee?" küsis Kevin täissuuga.
"Mitte millegiga," vastas Liisa. "Rakise liha on naturaalselt sellise maitsega."
"Väga plakiline."
"Ongi. Nad on väga head koduloomad, keda kasvatada. Muide, nende maitse sõltub nende dieedist."
"Tõsiselt?"
"Jah. Erinevad taimed annavad erinevaid maitseid ja isegi liha annab mõnusa maigu." Liisa vaatas taevasse. "Ma arvan, et meil on aeg magama heita. Homme on raske päev."
"Kas homme saame päris relvad?" küsis Marken, sest täna olid nad võidelnud vaid puust relvadega.
"Jah, homme saate päris relvad."