"6 kuud? See pole midagi ju. Selle aja jooksul saab see meil tehtud," rõõmustas Tarmo kohe. Ka Kevin ei arvanud, et ajast puudust tuleks.
"Teil läheb sinna rännakuks juba 5 kuud." Poiste mokad vajusid töllakile. "Ma näen teie nägudest, et ei olegi enam nii kerge," muigas Tarik. "Kuid läheme asja juurde. Kuna meil on vähe aega, peame teid kiiresti teele saatma. Viilet, kui sa oleksid lahke." Väike võluripoiss tõusis toolilt ja ragistas sõrmi. "Suurima hea meelega," ütles ta ning hakkas midagi pomisema. Kevin jälgis teda tähelepanelikult: Poisi käed tegid aeglaseid ringjaid liigutusi, justkui vooliks ta lumememme. Tema silmad olid suletud ja sõnad väljusid suust üleloomuliku kiirusega. Kevinile tundus, et ta sai aru, mida poiss räägib, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu, sest järsku hakkas terve tema keha kihelema. Ta sai aru, et nendel sõnadel on väge. "KEVIN! VAATA ENNAST!" hüüdis järsku Tarmo. Kevin märkas, mida ta oli silmas pidanud. Tema turvis ja kaitsmed roostetasid järsult. Siis hakkas ta ka ise kaduma. Ta nägi, kuidas ta sekunditega vananes raugaks. Siis tekkis tal surmaväsimus ning ta nägi toa nurgas vikati ja kapuutsiga tüüpi. Miski tema sees ei kiitnud seda vaatepilti heaks. Järgmisel hetkel vajus kuju kapuuts ja sealt alt vaatas talle vastu irvitav kolp. Kuju astus sammu ning lõi vikatiga jõuliselt läbi õhu. Sinna kohta tekkis eikusagilt lõhe, mis imes Kevini endasse. Mis kõige hullem, tal oli kiiresti vetsu vaja minna.
No comments:
Post a Comment