--------------------------------------------------
Sandra kõndis vaikselt kodu poole. Tegelikult oli see tähelepanuväärne, sest tavaliselt ta lendas. Kuid Kevini võitule käigus oli ta tiib vigastada saanud. Nüüd kirus ta ennast. “Pidin ma sinna vahele ronima? Ei! Ma ju tahtsin paremat vaadet,” rääkis ta iseendaga sarkastiliselt . Vahel lendas tema suust ka selliseid sõnu, mis panid jänesed ja teised väiksemad loomad kabuhirmus pagema.
Sandra kodu ei olnud küll koopast kaugel. Umbes üks kilomeeter, kuid tema pikkuse juures oli see meeletu maa. Ta oli nimelt 2 cm pikkune. Loomulikukult oleks ta võlujõudu kasutades saanud kiiremini kohale, kuid ta oli alles noor ja alles õppis võlukunsti.
Pärast mitmetunnist jalutamist, mis lühenes paari jänese, sisaliku ja magnetilise nõela abil päris tublisti, jõudis Sandra oma kodulinna. See oli suur*. Kuigi see mahtus umbes 1 ruutmeetrisele maa-alale, ulatus see mitmele korrusele. Sandra ei suutnud jälle vandumist talitseda, sest tema elas neljandal korrusel ning antud olukorras oli sinna võimatu saada. Õnneks oli üks abivalmis noorhaldjas nõus teda sinna transportima.
Koduuksest sisse astudes kargas ta ema talle kaela nagu energiline kass, keda pole 3 päeva välja lastud. Kohe kukkus ta küsimustega teda pommitama.
“Kus sa olid? Miks sul tiib katki on? OHH! Kas sa kukkusid? Kas sa oled näljane? Tahad mustikat? Ma võin sulle…”
“Ema, ema! Kõik on korras.”
“Väljaarvatud su tiib,” toppis ema kiiresti vahele.
“Jah, väljaarvatud mu tiib. Kuid see pole nii tähtis. Ma käisin lihtsalt lendamas ja juhtus väike õnnetus,” valetas ta. Ema vaatas teda läbiva pilguga. Järsku, ilma igasuguse hoiatava märgita tõstis ta käe ning ta peopessa ilmus hõõguvroheline kera. Sandra vaatas seda õudusega. Ta hoidis hinge kinni ja lootis, et enne tuppa astumist peale pandud loits on piisavalt tugev.
Siis langetas ta ema käe ning küsis kurvalt: “Miks sa valetad mulle? Mis tegelt juhtus?”
Sandra ohkas vaikselt: tema ema oli tuntud oma tõevalamise loitsu poolest. Talle tundus, et peab ausalt kõik ära rääkima. Niisiis rääkis ta koopasse minekust, kuidas ta seal märkas sisenevaid inimesi, kuidas need inimesed piirati zombide poolt umber, kuidas ta oli kuulnud nende inimeste eesmärkidest, kuidas ta hoiatas Kevinit ning loomulikult, kuidas ta oma tiiba vigastas.
Kogu ta jutustamise ajal ema vaikis ning noogutas mõistvalt. Jutu lõppedes küsis ta: “Sa siis oled otsustanud selle inimese kaaslaseks hakata?” Aarfisel on teada tuntud tõde, et haldjast kaaslane on kõige parem, mis olla saab**. Nende looduse poolt antud võluvõim, mida on tuhadnete aastatega täisuslikkuseni lihvitud, on abiks igal asjal. Põhjus, miks kõigil rändajatel ei ole haldjast kaaslast on see, et nende usaldust on raske võita ja nad on nõus olema koos inimesega, keda nad usaldavad. On ka teine põhjus, mis ei ole nii osakaaluline. Mõned inimesed kardavad haldjaid***. Kuid inimene, kes on haldjas endale sõbra leidnud, on väga õnnelik, sest haldjad jäävad sõbraks elu lõpuni, kui neid ei reedeta.
Hääletoon, millega ta ema selle küsimuse küsis, ajas Sandrale kananaha ihule. See oli nii külm, et see oleks ehk põrgu maha jahutanud. Sellest ei olnud võimalik lugeda välja mitte ühtegi emotsiooni kübet. Sandra sai vaid vaikse Ja kuuldavale tuua.
Ema vaatas teda. Siis vaatas ta teda veel. Siis lausus ta: “Okei! Minugipoolest. Kuid sa peaksid selle tiiva ikka ära parandama enne, kui see otsast kukub.”
--------------------------------------------------
* Suur siis,kui saoled 2 cm pikkune. Tavalise inimese jaoks mahub see tema tuppa.
** Mitte siis kui ta tahab sind tappa. Siis on ta su suurim (tegelt väikseim) õudusunenägu.
*** Millegipärast arvavad nad, et haldjad tulevad öösel nendekoju, löövad sahtli tühjaks, ning viivad ära kõik hambad, jättes iga hamba eest padja alla 1 krooni. Proovi sa siis hunnik kroone padja all kõlesedes magada.
ära lõpetad, saad lõuksi
ReplyDelete