Kivijärv osa 12

Meeletu rahvamass on mu eelmist osa komminud ja hääletanud -.- Tänu tugevale ähvardusele jätkan siiski, aga osad tulevad harvemini nüüd. Mõnusat lugemist teile.
--------------------------------------------------
Kevin magas sulgpehmel voodil. Teda ei huvitanud, kust see sinna sai, aga uni oli mõnus. Siis läks kõik allamäge: ta aeti üles.
"Ärka üles, sa tolvan!" hüüdis Marken ning suskas oma terava kirvetipuga. "Meid rünnatakse!"
Kevin tõusis kohe voodilt püsti. Siis märkas ta, et voodi ei olegi pehme. Vähe sellest, see ei olnud üldse voodigi. Ta oli maganud kõval ja niiskel kivipõrandal. Talk about a mood ruiner. Kuid tal ei olnud aega oma kohanäitajale koht kätte näidata. Ta haaras kiiresti oma kilbi, mõõga ja kindad, ning asus võitlusesse.
Vastasteks olid tavalised sõdur-zombid. Nende mõõgad olid roostes ja kilbid auklikud. Kõige ohtlikum oli iga indiviidi juures tema pilk, kuid pragu oli nende kogus hirmuäratav. Iga hea zombi kohta oli vähemalt 2 vaenlast. Kiire pilk üle lahinguvälja andis teada, et Liisa ja Haugas võitlevad kolme väekoeraga. Kevin tahtis neile juba appi minna, kuid märkas, et oleks seal rohkem tüliks, sest Liisa vaatas teda ja sõnas rahulikul toonil, et ta peaks ome kiivri ka pähe panema.
Kiiver peas, naases Kevin lahinguväljale ning tormas ruttu Markenile appi, kes vibutas oma kirvest, nagu oleks ta helikopter. Zombid arvasid vist, et ta on ohtlik, sest tema kallal oli 10 vastast. Ja ta oligi ohtlik. Kahjuks mõlemale poolele. Kevinil õnnestus ta natuke maha rahustada ning üheskoos võeti zombid maha. Lahingu käigus kaotas ta kiivri.
Poole tunni pärast oli lahing läbi. Kõik olid rampväsinud. Siis küsis Haugas midagi, mis peletas kogu vere Kevini ja Markeni näost: "Kus teie kolmas sõber on?"
Ta ei kuulnud vastust, sest mõlemad jooksid kohe lahinguväljale teda laipade hulgast otsima. Nad tuhnisid tükk aega langenute hulgas leidmata mingitki märki. Pärast mõnda aega, mis Kevinile tundus igavikuna, hüüdis Liisa: "Ma leidsin midagi!"
Kevin oli 3 sekundiga seal. Liisa hoidis käes mõlkis Tarmo kiivrit. Teda ennast ei olnud kusagil.
"See ei saa tõsi olla!" ahastas Kevin. "See on minu süü, et ta on läinud!"
"Kes on äinud?" Küsimus tuli Kevini selja tagant. Ta pööras vaikselt ümber. Seal seisis Tarmo, mugides rakise koiba.
"SINA!" karjus Kevin vihaselt. "Ma arvasin, et sa olid surnud, kuid mulle tundub, et sa pole lahingust isegi osa võtnud!"
"Ei võtnud jah. Keegi oli mu kiivri ära võtnud. Ma ei saanud liituda. Ma läksin selle asemel kööki," vastas Tarmo südamerahus.
Siis tuli Kevinil meelde, et kiiver, mis ta pähe oli pannud, ei olnud talle eriti sobinud. Ta läks kiiresti oma "voodi" juurde ning märkas, et ta enda kiiver on veel seal.
"Sorry!" ütles ta seltskonda tagasi saabudes. "Ma olin kogemata sinu kiivri võtnud."