Lumelinn

Nojah, kodus lõpuks. Kuid ega see tulek siia ei olnud mõnus. Laske ma selgitan. Tallinnas on mingi 400-500 tuhat inimest ütleme 2/3 neist sõidab autoga. Neist omakorda 99.99% on jäätunud kivisüdamega. Ma seisin tund aega bussipeatuses ja hääletasin. Põmst kogu aeg sõitis must autosid mööda ja mitte ükski ei jäänud minu jaoks seisma. Mu ees jäi küll üks vanamutt oma autoga seisma, kuid ta tahtis reastuda. Kui ma siis ukse avasin (ma arvasin, et ta võtab peale), siis pistis ta nagu siga aia vahel kisendama:" Ei, ei, ei, ei...!" Tra kui närvi see ajas. Autoga sõites oli kindlasti näha, kuidas ma värisen ning isegi siis, kui nad sõitsid umbes 50 km/h ei raatsinud nad seisma jääda. Ma sain inimeste peale nii vihaseks. Lõpuks läksin siis oma tuimade näppudega Ülemistesse. Sealt küsisin telefoni, sest mu enda oma oli kadunud, ning kutsusin endale Mareki järgi.