Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

... millal sina sured. Või oli see tuled? Ei mäleta enam. Igatahes, KOOL! Mul juba homme, suurem osa teistel ülehomme. Sucks. A saan enne. MUHAHAHA...ha? Ei olnud eriline sinister laugh :D Asjad juba pm koos. mõned üksikud vidinad veel, nagu näiteks vihikud :D Juba ootan ristimist. Ok, pean minema. Mulle anti käsk tuba enne minekut korda seada ja need kes mind teavad... ütleme nii, et tuleb pikk öö :D

Kivijärv osa 12

Meeletu rahvamass on mu eelmist osa komminud ja hääletanud -.- Tänu tugevale ähvardusele jätkan siiski, aga osad tulevad harvemini nüüd. Mõnusat lugemist teile.
--------------------------------------------------
Kevin magas sulgpehmel voodil. Teda ei huvitanud, kust see sinna sai, aga uni oli mõnus. Siis läks kõik allamäge: ta aeti üles.
"Ärka üles, sa tolvan!" hüüdis Marken ning suskas oma terava kirvetipuga. "Meid rünnatakse!"
Kevin tõusis kohe voodilt püsti. Siis märkas ta, et voodi ei olegi pehme. Vähe sellest, see ei olnud üldse voodigi. Ta oli maganud kõval ja niiskel kivipõrandal. Talk about a mood ruiner. Kuid tal ei olnud aega oma kohanäitajale koht kätte näidata. Ta haaras kiiresti oma kilbi, mõõga ja kindad, ning asus võitlusesse.
Vastasteks olid tavalised sõdur-zombid. Nende mõõgad olid roostes ja kilbid auklikud. Kõige ohtlikum oli iga indiviidi juures tema pilk, kuid pragu oli nende kogus hirmuäratav. Iga hea zombi kohta oli vähemalt 2 vaenlast. Kiire pilk üle lahinguvälja andis teada, et Liisa ja Haugas võitlevad kolme väekoeraga. Kevin tahtis neile juba appi minna, kuid märkas, et oleks seal rohkem tüliks, sest Liisa vaatas teda ja sõnas rahulikul toonil, et ta peaks ome kiivri ka pähe panema.
Kiiver peas, naases Kevin lahinguväljale ning tormas ruttu Markenile appi, kes vibutas oma kirvest, nagu oleks ta helikopter. Zombid arvasid vist, et ta on ohtlik, sest tema kallal oli 10 vastast. Ja ta oligi ohtlik. Kahjuks mõlemale poolele. Kevinil õnnestus ta natuke maha rahustada ning üheskoos võeti zombid maha. Lahingu käigus kaotas ta kiivri.
Poole tunni pärast oli lahing läbi. Kõik olid rampväsinud. Siis küsis Haugas midagi, mis peletas kogu vere Kevini ja Markeni näost: "Kus teie kolmas sõber on?"
Ta ei kuulnud vastust, sest mõlemad jooksid kohe lahinguväljale teda laipade hulgast otsima. Nad tuhnisid tükk aega langenute hulgas leidmata mingitki märki. Pärast mõnda aega, mis Kevinile tundus igavikuna, hüüdis Liisa: "Ma leidsin midagi!"
Kevin oli 3 sekundiga seal. Liisa hoidis käes mõlkis Tarmo kiivrit. Teda ennast ei olnud kusagil.
"See ei saa tõsi olla!" ahastas Kevin. "See on minu süü, et ta on läinud!"
"Kes on äinud?" Küsimus tuli Kevini selja tagant. Ta pööras vaikselt ümber. Seal seisis Tarmo, mugides rakise koiba.
"SINA!" karjus Kevin vihaselt. "Ma arvasin, et sa olid surnud, kuid mulle tundub, et sa pole lahingust isegi osa võtnud!"
"Ei võtnud jah. Keegi oli mu kiivri ära võtnud. Ma ei saanud liituda. Ma läksin selle asemel kööki," vastas Tarmo südamerahus.
Siis tuli Kevinil meelde, et kiiver, mis ta pähe oli pannud, ei olnud talle eriti sobinud. Ta läks kiiresti oma "voodi" juurde ning märkas, et ta enda kiiver on veel seal.
"Sorry!" ütles ta seltskonda tagasi saabudes. "Ma olin kogemata sinu kiivri võtnud."

Kiirendusvõistlus

Tegime lennukal ilge drag race'i. Võitja oli see, esimesna umbes oli. Tulemust ei mäleta. Muidu oli hea pidu. Vabandust, valetan. Normaalne pidu oli, sest mingid ohmoonid loopisid mu telgi mäest alla -.- Tegelt oli see isegi naljakas. Mul oli jummala raske seda üles tuua, naer segas. A siis ületati piir. Kui ma olin selle raibe üles vedinud, oli see natukese aja pärast juba metsa tiritud. Ning kas oli sellest küll? EI!!! Üks telgi toestuvarrastest on peaaegu ribadeks nüüd. Loodan, et need ei olnud kümnendikud.
--------------------------------------------------
Nimedega oli probleeme. Mõned jäid isegi meelde. Näiteid ei hakka tooma, sest see oleks nõme :D. Igatahes, mõnede nimedega ei saanud üldse kohe hakkama. Mitu korda öö jooksul küsisin vist mõne tüübi ja tüübinna nime vähemalt 4 korda. Mark.
--------------------------------------------------
Siinkohal sooviks tänada Kennut (jälle). Ilma sinuta ma kirjutaks seda juttu Tartu mnt.-l kõmpides.

Esimene kohtumine

Jep. Täna on see päev käes. Kell 16.45 lähen bussi peale, mis viib mind Tartusse. Seal lähedal on PIDUUUUUU. Lennukaaslastega. Saab lõpuks nendega ka tuttavaks. Tegelt ma olen mõnega rääkinud. Normaalsed tüübid tunduvad olevat. A peavadki oleme. Nõosse saavad ainult normaalsed. See tekitab jälle probleemi mulle. Mu sõbrad võivad kinnitada, et ma ei ole normaalne. A noh, vaatab.

Võrride kestvussõit

138 0.6-st ringi võrril. See on meeletu. Meil tuli ainult 26, sest MÕNI otsustas esihargi ribadeks kukkuda, kuid selle ajaga sain ma teada, et Kennu hobi pole kerge. Kui juba võrriga on raske, siis krossikaga on veel raskem, kuigi krossikat ei pea jõu puuduse tõttu mäest üles lükkama. Muidu oli lahe päev. Soita, naerda ja isegi verd näha. Järgmine aasta on arvatavasti uuesti. Siis tuled sa,  Kennu, kaasa. Mind ei huvita.

Mõistatus

Väike mõistatus teile. Mis on must, kandiline, nuppudega ja paneb maja värisema? Eks ikka mu võim, kust kõlab Family force 5-laul Eartquake. Nagu selline tunne on. Ma saan oma toas niimodi laulda, et ma ennast ei kuule. Lahe. Lisaks saan veel omaltpoolt sinna midagi lisada. Ajan juhtme taha ja mängin bassi. nüüd on isegi kuulda, mida ma mängin olenemata sellest, mida teised teevad. Kas remonti kõrvaltoas või magavad, ma kuuolen ikka mida ma mängin.

Laager läbi

Pealkiri ütleb kõik. Laager sai läbi. Viimasel ööl sai nata nalja ka. Üksikasju eriti rääkida ei tahaks. Ema ei kiidaks neid tegevusi heaks mul ;) A muidu oli hea. Tagasisõit oli eriti mõnus. Väljas oli mingi 30 kraadi kuuma. Meil bussis oli SUPERKONT. Umbes 20 kraadi sooja. Väga mõnna.

Kivijärv osa 11

Nii, lisan siia siis Kivijärve sarja järgmise osa, kuid enne üks palve. Kõik, kes seda loevad, palun hinnake ja kommige. Kui ei meeldinud, öeldge ausalt välja ja lisage miks ning kuidas seda parandada saaks. Kui meeldis, siis andke teada. Kui lugejaid, kellele meeldib, on liiga vähe, siis ma vist lõpetan ära selle.
--------------------------------------------------

Sandra kõndis vaikselt kodu poole. Tegelikult oli see tähelepanuväärne, sest tavaliselt ta lendas. Kuid Kevini võitule käigus oli ta tiib vigastada saanud. Nüüd kirus ta ennast. “Pidin ma sinna vahele ronima? Ei! Ma ju tahtsin paremat vaadet,” rääkis ta iseendaga sarkastiliselt . Vahel lendas tema suust ka selliseid sõnu, mis panid jänesed ja teised väiksemad loomad kabuhirmus pagema.

Sandra kodu ei olnud küll koopast kaugel. Umbes üks kilomeeter, kuid tema pikkuse juures oli see meeletu maa. Ta oli nimelt 2 cm pikkune. Loomulikukult oleks ta võlujõudu kasutades saanud kiiremini kohale, kuid ta oli alles noor ja alles õppis võlukunsti.

Pärast mitmetunnist jalutamist, mis lühenes paari jänese, sisaliku ja magnetilise nõela abil päris tublisti, jõudis Sandra oma kodulinna. See oli suur*. Kuigi see mahtus umbes 1 ruutmeetrisele maa-alale, ulatus see mitmele korrusele. Sandra ei suutnud jälle vandumist talitseda, sest tema elas neljandal korrusel ning antud olukorras oli sinna võimatu saada. Õnneks oli üks abivalmis noorhaldjas nõus teda sinna transportima.

Koduuksest sisse astudes kargas ta ema talle kaela nagu energiline kass, keda pole 3 päeva välja lastud. Kohe kukkus ta küsimustega teda pommitama.

“Kus sa olid? Miks sul tiib katki on? OHH! Kas sa kukkusid? Kas sa oled näljane? Tahad mustikat? Ma võin sulle…”

“Ema, ema! Kõik on korras.”

“Väljaarvatud su tiib,” toppis ema kiiresti vahele.

“Jah, väljaarvatud mu tiib. Kuid see pole nii tähtis. Ma käisin lihtsalt lendamas ja juhtus väike õnnetus,” valetas ta. Ema vaatas teda läbiva pilguga. Järsku, ilma igasuguse hoiatava märgita tõstis ta käe ning ta peopessa ilmus hõõguvroheline kera. Sandra vaatas seda õudusega. Ta hoidis hinge kinni ja lootis, et enne tuppa astumist peale pandud loits on piisavalt tugev.

Siis langetas ta ema käe ning küsis kurvalt: “Miks sa valetad mulle? Mis tegelt juhtus?”

Sandra ohkas vaikselt: tema ema oli tuntud oma tõevalamise loitsu poolest. Talle tundus, et peab ausalt kõik ära rääkima. Niisiis rääkis ta koopasse minekust, kuidas ta seal märkas sisenevaid inimesi, kuidas need inimesed piirati zombide poolt umber, kuidas ta oli kuulnud nende inimeste eesmärkidest, kuidas ta hoiatas Kevinit ning loomulikult, kuidas ta oma tiiba vigastas.

Kogu ta jutustamise ajal ema vaikis ning noogutas mõistvalt. Jutu lõppedes küsis ta: “Sa siis oled otsustanud selle inimese kaaslaseks hakata?” Aarfisel on teada tuntud tõde, et haldjast kaaslane on kõige parem, mis olla saab**. Nende looduse poolt antud võluvõim, mida on tuhadnete aastatega täisuslikkuseni lihvitud, on abiks igal asjal. Põhjus, miks kõigil rändajatel ei ole haldjast kaaslast on see, et nende usaldust on raske võita ja nad on nõus olema koos inimesega, keda nad usaldavad. On ka teine põhjus, mis ei ole nii osakaaluline. Mõned inimesed kardavad haldjaid***. Kuid inimene, kes on haldjas endale sõbra leidnud, on väga õnnelik, sest haldjad jäävad sõbraks elu lõpuni, kui neid ei reedeta.

Hääletoon, millega ta ema selle küsimuse küsis, ajas Sandrale kananaha ihule. See oli nii külm, et see oleks ehk põrgu maha jahutanud. Sellest ei olnud võimalik lugeda välja mitte ühtegi emotsiooni kübet. Sandra sai vaid vaikse Ja kuuldavale tuua.

Ema vaatas teda. Siis vaatas ta teda veel. Siis lausus ta: “Okei! Minugipoolest. Kuid sa peaksid selle tiiva ikka ära parandama enne, kui see otsast kukub.”

--------------------------------------------------

* Suur siis,kui saoled 2 cm pikkune. Tavalise inimese jaoks mahub see tema tuppa.

** Mitte siis kui ta tahab sind tappa. Siis on ta su suurim (tegelt väikseim) õudusunenägu.

*** Millegipärast arvavad nad, et haldjad tulevad öösel nendekoju, löövad sahtli tühjaks, ning viivad ära kõik hambad, jättes iga hamba eest padja alla 1 krooni. Proovi sa siis hunnik kroone padja all kõlesedes magada.

Rannapungerjas

Nagu ma just kuulsin, hakkame õhtul nüüd netti vägistama. Me saime (nagu näha) neti siia. Üks mu toakaaslane (Gervin) võtis läpaka kaasa ja Tele2-he netipulga ka. Alguses me ei saanud üldse. Nüüd siis lucki peale sisse. See aja Gervini nii eufooriasse, et tegi maja ümber auringi, kisades: "Jeaa!!! Ainuke nett siin kuradi punkris." Tuppa tagasi jõudes natuke rahunes maha ja siis laulis mingid laulu. Uskuge mind, see ei olnud meeldiv. Muidu on laager normaalne olnud. Oleme sitaks naerda saanud. Kohe sitaks. Muide, sain praegu hirmutavaid uudiseid kuulda. Me hakkame õhtul ruuni mängima :S
--------------------------------------------------
"Keivin?"
"Noh?"
"Ma ei taha sulle midagi öelda praegu."
--------------------------------------------------
Tervitused:
Gervin: "Ma armastan sind, emme!"
Keivin: ta ei armasta vist kedagi
Mina: Kõik, kes seda loevad.