Kivijärv osa 10

Nii, siit see 10 osa tuleb. Soovin ka edu Liisule, kes on ka minusuguste :D kirjanike hulka osustanud astuda. See osa tuleb pikem kui varasemad, sest see on juubeliosa. Vähemalt ma loodan et tuleb :D
--------------------------------------------------
 Hetke jooksul tundus Kevinile, et midagi ei toimu. Siis aga kõlas pimedusest üpriski ootamatu küsimus: "Tere, Liisa. Kas niimoodi tervitataksegi siis vana sõpra?"
Liisa langetas imestusega oma relva: "Kas sina, Haugas? Mida sa siin teed. Ma arvasin, et sa olen Kaarna mägede lähedal."
"Ma olingi, kuid asjatoimetused ja puhas õnn tõid mu siia kanti. Poisid, pange tuli põlema!" käsutas Haugaseks nimetatu.
Hetkega oli koobas valge, kui päikese käes. Kui pundil oli silmad äsjatekkinud ereda valgusega harjunud, nägi Kevin enda ümber kõhedust tekkitavat vaatepilti. Nende ümber oli sadatesse ulatuvad lagunevad kogud. Nad olid kogunenud suurde ringi ja Kevin nägi, et see oli kahe kihiline. Esimeses kihis olid mõõkadega zombid, teises kirveste ja odadega. Kaugemal nägi Kevin veel vibuzombisi, kes valguse peale lähemale jooksid. Hiljem sai ta teada, et selline formatsioon on strateegiliselt väga tõhus. Kes esimesest kihist mööda saab, seda ootas kohe üks mõnus latakas kirvega näkku või oda makku. Kellel õnnestus aga ka teisest rindejoonest õnnekombel mööda manööverdada, seda ootas noolerahe.
Näinud ennast ümbritsevat massi, keskendus ta rohkem Haugase otsimisele. Tema leidmine ei osutunud keeruliseks kahel põhusel. Esiteks oli tal teistest zombidest uhkem varustus ning mõõk, mis sarnanes väga Liisa omaga. Teine põhus oli see, et tema kaelas rippus Liisa ise.
Pärast kaisutamist tutvustas Liisa Haugast teistele ja vastupidi
"See siin on mu üks lähedasemaid sõpru. Ma olen tema kõrval võidelnud lugematu arv lahinguid," tutvustas Liisa.
"Meeldiv tutvuda. Inimesed, keda Liisa peab enda kaaslaseks ja isegi õpetab neile mõõgavõitluse kunsti, saadavad tulevikus kindlasti midagi suurejoonelist korda," rääkis Haugas.
"Räägi nüüd, Haugas," põles Liisa elevusest, "mis sind siiakanti toob?"
 "See on pikk jutt. Hakkame parem laagri poole kõndima ja ma räägin teile tee peal." ütles Haugas.
Ja pikk jutt oli see tõesti. Terve punt oli kõndinud tund aega, kuid Haugas ei olnud isegi poole peale veel jõudnud. Siiamaani oli Kevin saanud aru, et Haugas olevat elanud kuskil kaugel Kaarna mägedes ja ta oli endale ülesandeks võtnud metsikute zombide eemalhoidmine asulatest. Ühe asulale oli kamp organiseerituid metsikuid zombisi olnud liig ja zombid olid selle maatasa teinud. Haugas oli asunud neid jälitama mööda maa-alused koopaid, mis ühendasid seda ja Kaarna mäestikku. Edasi Kevin ei kuulanud. Tema tähelepanu tõmbas üks väike käik teest kõrvale, kust kumas meeldivat valgust. Kevin otsustas seda vaadata, sest teadis, et rongkäik on pikk ning korraks pilku peale visates ei eksi ta ära.
Koopas oli väike kosk ja tiigike, millest jooksis edasi väike oja. Tiigist tuligi see meeldiv valgus. Kevin vaatas tiiki natuke aega. See oli tema arust nii rahustav ja meeldiv. Ta lõõgastus ja tundis ennast vabalt. Midagi, mis oli osutunud väga raskeks alates koopasse sisenedes. Kevin nihkus tiigile ja valgusallikale lähemale. Ta küünitas, et valgusallikat paremini näha. Samal ajal ei märganud ta koopa teisest nurgast lähemale nihkuvat kogu, kes ähkis ähvardavalt, kuid samas ka kuidagi salakavalalt. Kevin oli juba peaaegu juba valgusallikat nägemas. Kogu lisas kiirust ja kaugelt vaataja silmadele oleks see tundunud väga jooksu moodi. Kevin küünitas veel. Kogu oli temast vaevalt 10 meetri kaugusel.
"Vaata ette!" kõlas ootamatu hüüe. Kevin võpatas ja vaatas ringi. Ta nägi 5 meetri kaugusel endast ühte metsikut zombit tormamas. Sellel oli kolm pead. Kahel neist puudusid silmad, kuid kolmada omad oleks vabalt sobinud hullulehma tõve all kannatavale oravale. Need olid verd täis valgunud ja punnis keskmises peas. Kõik kolm suud olid pärani ja lasid pöörde hetkel kuuldavale verdtarretava kriiske. Zombi käed olid hirmuäratavad relvad. Selle otsast välja ulatuvad küüned olid 5 cm pikad ja nõelteravad. Kaks kätt olid löögivalmilt üleval.
Kevin tõmbas sujuva tõmbega vöölt mõõga ja sama liigutusega õnnestus tal raiuda keskmine pea olevuse õlgadelt. Järgmiseks hetkeks pidi ta juba lagevate küünte eest kõrvale hüppama kuid oli natuke aeglane. Zombil õnnestus tema vöö läbi lõigata ja koos sellega langes ka tema kilp olevuse kõrvale maha. Nüüd peab mõõgaga kiire olema, jõudis Kevini pähe kiire mõttevälgatus.
Kevin asus rünnakule, kuid küljelt tulev teravikerida sundis ta hoopis kaitsma. Nüüd kaitsepositsioonil olles oli ta valmis zombi iga rünnaku puhul teda sundima loobuma vähemalt ühest küünest. Järgmise rünnaku ajal õnnestuski Kevinil ennast kaitstes zombi üks sõrm maha lõigata. Järgmine kord, mis oli vaevalt hetk pärast esimest, langes juba terve käsi. Nüüd tuli Kevinile meelde, et zombi on pime. Tal õnnestus pärast kolmandat katset tast kaugeneda ja tema plaan oli olevuse selja tagant langetada pea. Juba järgmisel hetkel oligi Kevin hiilinud zombi selja taha, kuid pimedate terav kuulmine ja zombide kaval iseloom oli tal ununenud. Terve käega lajatas zombi Kevinile ootamatult talle kõhtu, haavates teda läbi turvise kergelt. Kevin hüppas eemale, mõõk lõdvas käes lennates ja õnnelik hoop langetas teise pea. Kevini ees seisis raevust segi nüüd juba ühe pea ja ühe käega väärastunud keha.
Raevust ja ka loomulikest põhjustest pime zombi vehkis oma kätt nii, et Kevinil ei avanenud rünnakuks põhjust ja pidi taganema. Järsku tundis ta enda selja vastas kaljut, ees aga nägi ta ühekäelist tuuleveskit lähenemas. Enne, kui Kevin suutis tegutseda, kuulis ta läbi õhu vihinat. Järgmisel silmapilgul oli tema ees surnud, kümnetest nooltest läbistatud zombi.
"Ära sa kunagi enam nii tee!" kuulis ta oma kaaslasi korraga lausuvat ja sai mõõga lapiku osaga pikki pead.
"Mine perse! Tahad mind tappa?" küsis Kevin raevunult.
"Äkki tahangi, sest mulle tundub, et sellel väärastunud abordjäänusles jäi see pooleli," vastas Tarmo sama ägedalt.
"Poisid! Lõpetage nääklemine!" tuli Liisa neile vahele (enne jõudis Marken veel Kevinile kirve lapiku osaga lajatada). "Kevin on õnnega koos, et ta elus on. Minu teada pole keegi, kes varem korralikult mõõgaga võidelnud pole, ühe zombi väekoera vastu rohkem kui minuti seisnud, veel vähem 5 ja selle jooksul veel teda tükeldades. Räägi, kuidas sul see õnnestus. Me tulime siia tema karje peale."
Kevin jutustaski. Ta rääkis koopast tulevast valgusest, mille allikas oli siin tiigis, selle meelinüristavast ja lõõgastavast mõjust ning salapärasest häälest, mis teda hoiatanud oli. Kui ta looga lõpetanud oli, sõnas ta: "Ma lähen korjan oma kilbi üles."
Ta käis joostes ära ja suur seltskond võis teed jätkata. Ta kuulis Haugast rääkimas mingist haigusest, mis ta oma mehi metsistuma ajas, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Ta mõtles häälest, mis oli teda hoiatanud. Häälest mis kõlas naise omana. Kas tal oli salajane austaja. Ei, mõtles ta. See oli mu ettekujutus vist. Tema teadmata see ei olnud ja mida enamat: selle hääle omanik saab veel suureks osaks temal ees olevas seikluses.