Tutikas

Tutikas mitte selles mõttes, et uus, vaid nagu tutipidu. Mul oli täna ju tutipidu. Suuremosa oli väga huvitavalt riides. Kõige suurem muutus oli arvatavasti Gerdil, kes oli endale ühe ööga juuksed pähe kasvatanud. Kuid siiski oli see arvatavasti parukas, mille ta tegi 5 aasta vältel enda juustest. Aktus oli lahe. 10-ndikud laulsid meile "I'm Yours." Ise mängisid kidra ka. Väga lahe. A kõige rohkem hämmastas mind II klassi omadus jätta sellised luuletused pähe. Üks oli Oskar Ohakast. See oli pikemat sorti luuletus, kuid Gerdi väikevenna õppis mingi Kiidukukke luuletuse pähe. See oli ehk 2 korda pikem. Ja see ei läinud eriti riimi. Mul vajus juba karp lahti. Eepose oleks vast ka kiiremini ette lugenud. Igatahes, pärast seda olid 8-ndikud meile kaks mängu ette valmistanud ning siis põrutasime Viikingite külla. Oli seal alles lahe. Räägiti viikingitest selliseid huvitavaid asju, et sure ära. Tom tegi 15 kilo kaaluva rõngassärgiga 46 kätekõverdust. Rekord oli olnud sama vanade poolt 50. Pärast püreesupi söömist tegime ise väljas viikingite stiilis pannikaid ning pärast seda läks madinaks. Meile anti pehmikmõõgad (keegi oli neid kavalalt nimetanud dildodeks) ja õpetati reegleid. Siis tegime ühe mängu. Seal võitlesid paarilisega (2 elupunkti) ja kui paariline "tapetud" võis ka teisi nottida. Tõsine lõbu läks lahti kahte võistkonda jagades. Alguses sai meie võistkond lageda maa peal peetavates lahingutes lutti. Siis jäime kindlust valvama. Me tulime Marekiga hiilgavale ideele olla kohe värava ees ja neid mitte edasi lasta. See tuli suurepäraselt välja. Me saime küll löödud, kuid vastasi jäi max alles 2 vist. Siis ründasime meie. Meil läks ründes palju edukamalt kui neil ja kuigi me kaotasime jälle, pidid vastased vahepeal tornidesse varjuma. See tähendab, et nad pidid tohutult taganema, kuigi kasutasid meie taktikat. Ning seejärel hakkasime järjest võitma. Meie meeskonnatöö oli hiilgav. Tuli ette küll raskeid momente, kuid alati õnnestus vaenlane lüüa, nii kaitses kui ka ründes. Eriti jäi meelde hetk, kui ma tegin ettepaneku kaitsta mitte värava esist vaid treppe. Kui nad siis kilbimüüriga vaikselt sisse tulid, pidin ma surnuks ennast naerma, sest neil olin nii üllatunud näod peas. Nagu oleks keegi suvaline isik neile öelnud, et ta on nende isa/ema. 13. Juunil peetakse seal tõeline viikingite lahing, päris mõõgade ja kilpidega, kuigi mõõgad on nürid. Kindlasti plaanin seda vaatama minna ja kui vead, saan ehk ka sinna kampa ja natuke kaugemas tulevikus ka endale rüü, et ka raiuda oma vastast.